EESTI ARHIVAARIDE ÜHINGU LOOMINE JA TEGEVUS KUNI 1940. AASTANI

Eesti arhivaaride kutsealase organisatsiooni loomise mõte kerkis esile I Eesti Arhivaaride Päeval, mis peeti 15. ja 16. oktoobril 1938. a. Tartus Riigi Keskarhiivi ruumides. I Eesti Arhivaaride Päev kutsuti kokku Riigi Keskarhiivi, Riigiarhiivi ja teiste arhiiviasutuste ettepanekul Arhiivinõukogu poolt. Ürituse ettevalmistamine ja tegelik läbiviimine pandi Riigi Keskarhiivile, korraldava komitee esimeheks oli Otto Liiv. Eesmärgiks seati arhiivi alal teotsejate tutvustamine arhiivinduse hetkeseisuga, tulevikuvaadete väljatöötamine ja isiklike kontaktide loomine arhivaaride vahel. Kõik see pidi kaasa aitama ka ühiste seisukohtade väljakujundamisele. Päevadest osavõtt osutus palju elavamaks kui korraldav komitee seda lootnud oli. Kokku registreeris end 163 isikut.

Esindatud olid Riigiarhiiv, Riigi Keskarhiiv, suuremaid arhiive omavad riigi-, omavalitsus-, ja eraasutused, arhiivi usaldusmehed ja arhiivialase teadusliku ettevalmistuse saanud isikud. Haridusministeeriumi nimel tervitas kokkutulnuid ministeeriumi kunsti- ja teadusosakonna direktor prof. dr. J. Vasar. Ettekandeid pidasid Riigivolikogu esimees prof. Jüri Uluots, Riigi Keskarhiivi direktor Otto Liiv, Tartu Ülikooli sekretär mag. Adolf Perandi, Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney, Tartu linnaarhivaar Erik Tender, Vabadussõja Ajaloo Komitee tööjuht kolonel Mihkel Kattai, Narva linnaarhivaar Arnold Soom, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Evald Blumfeldt jt. Osavõtjad tutvusid Riigi Keskarhiivi, Tartu Linnaarhiivi, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Tartu Ülikooli raamatukoguga, kuhu olid üles seatud arhiivinäitused. Kahe päeva jooksul arutletavad teemad tunduvad enamuses olevat aktuaalsed ka tänasel päeval :

  1. Arhiivide tihedam osavõtt avalikust elust
  2. Arhivaaride kutseorganisatsiooni loomine
  3. Arhivaaride kutsehariduse täiendamine (kursused, õppereisid)
  4. Ametnike tasu küsimus
  5. Asjaajamise lihtsustamine ja ühtlustamine
  6. Dokumentide hävitamise valiku teostamise lihtsustamine
  7. Arhiivikontrolli tugevdamine (väljavedu, eraarhiivid)
  8. Usaldusmeeste tegevuse elustamine
  9. Provintsiaal- ja ühisarhiivide asutamise küsimus (arhiiviseadus ja tegeliku elu vajadused)
  10. Arhiivide kaitse ohtude vastu (ruumide küsimus)
  11. Uuema aja dokumentide kogumine
  12. Arhiivide korrashoiu kohustuslikkus
  13. Arhiiviväljaannete aktualiseerimine
  14. Eraarhiivide nimestike koostamine
  15. Kirikuarhiivide korraldamine ja korrashoid
  16. Arhiivinäituste korraldamine
  17. Arhiivipropaganda intensiivistamine
  18. Arhiivide tähtsus ajalooteaduse ja rahvusliku meelsuse kasvatajana

Adolf Perandi pidas oma ettekandes “Arhivaaride kutsealaseid küsimusi” oluliseks tihedaid kontakte arhivaaride vahel. Teda toetas mag. Rudolf Kenkmaa, rõhutades arhivaaride ühiste nõupidamiste ja mõttevahetuste suurt tähtsust. Näitena tõi ta Hollandi arhiivinduse käsiraamatu, mis on just niisuguste nõupidamiste tulemus. Seejärel esines Jaan Olvet, kes ütles: “kuna meil on arhiivindus juba üldiselt vägagi arenenud ja kutseliste arhivaaride pere küllaltki arvukas, siis oleks loomulik, et arhivaaridel oleks ka oma kutseorganisatsioon. Kuigi Arhiivinõukogu on teatud määral selle aset täitnud, ometigi pole see loomulik, sest Arhiivinõukogul lasuvad suuremad, kogu Eesti arhiivindust juhtivad ülesanded. Kutseorganisatsiooni ellukutsumine võiks jääda Arhiivinõukogu hooleks.” Oma ettepaneku esitas ta ka kirjalikult. Riigiarhiivi ja -raamatukogu direktor Gottlieb-Peeter Ney, kes oli ühtlasi ka Arhiivinõukogu esimees, leidis: “arhivaaride kutseorganisatsiooni ülesandeid võivad täita ka vastavad seadused, aga kui soovitakse siiski eriorganit, siis tuleks valida iseseisev organ komisjoni näol, mitte aga ellukutsumise ülesannet panna Arhiivinõukogule.

Uude juhatusse valiti: Peeter-Gottlieb Ney (esimees), Otto Liiv, Rudolf Kenkmaa, Mihkel Kattai, Arnold Kotkas, Hans Karolin ja Lemmit Mark. Revisjonikomisjoni koosseisus olid : H. Kõrge, Hengo Tulnola ja Johannes Eljari. Aastakoosolekul pidas Otto Liiv lühiettekande arhivaaride õiguslikust seisundist Riigiteenistuse- ja Arhiiviseaduse alusel ning Lemmit Mark arhiivinduslikest küsimustest seoses saksa rahvusgrupi lahkumisega Eestist. Ta leidis, et on tehtud süsteemselt ja energiliselt tööd väärtuslike dokumentide väljaselgitamiseks, päästmiseks ja Eestisse jätmiseks. Rudolf Kenkmaa tõstis üles probleemi, et Kodanliku Õhukaitse korraldatud pööningute puhastamise tagajärjel võib hävida väärtuslikke arhiivimaterjale.Eesti Arhivaaride Ühingu liikmemaksu suuruseks määrati üks kroon aastas.Eesti Arhivaaride Ühingu tegevusele avaldas juba üsna algusest peale oma pärssivat mõju pinev olukord ja sõja puhkemine Euroopas, samuti baltisakslaste lahkumine Eestist. Teiste seas lahkus ka ühingu abiesimees Paul Johansen. 

Peale Eesti annekteerimist N. Liidu poolt likvideeriti Eesti Arhivaaride Ühing nagu enamus teisigi Eesti Vabariigis tegutsenud ühingud ja seltsid. II maailmasõja käigus hävisid Eesti Arhivaaride Ühingu dokumendid koos suure hulga muu väärtusliku kultuurivaraga: Nõukogude lennuväe poolt 1944. aasta 9. märtsil toime pandud barbaarse Tallinna pommitamise tagajärjel süttis Rüütli tänaval asunud Tallinna Linnaarhiivi hoone ja hävinud arhivaalide hulgas oli ka 10 säilikut Eesti Arhivaaride Ühingu dokumente. 

EESTI ARHIVAARIDE ÜHINGU TAASLOOMINE JA TEGEVUS KUNI 2000. AASTANI

Eesti Arhivaaride Ühingu (EAÜ) taasloomise mõte kerkis otsustavalt esile 1988. aastal, kuigi sellest oli korduvalt juba varemgi räägitud. 1986. aasta kevadel oli loodud Noorte Arhivistide Nõukogu, mis valmistas pinda ette Eesti Arhivaaride Ühingu taasasutamiseks. Noorte Arhivistide Nõukogu ei saadetud laiali ja tema tegevust ei lõpetatud, vaid see asendus Eesti Arhivaaride Ühinguga, mille tegevus haaras noorte arhiivis töötajate kõrval kõiki arhivaare.18. novembril 1988 avati Tallinna Linnamuuseumis arhiivinäitus “Isikufondide dokumente Eesti NSV riiklikest arhiividest”. Ametlikuks korraldajaks oli küll ENSV Arhiivide Peavalitsus, kuid tegelikud initsiaatorid olid needsamad noored arhivistid. Esmakordselt oli eksponeeritud Eesti Vabariigi suurkujude Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri, Jaan Tõnissoni, Jaan Poska, Jüri Uluotsa jt dokumente, fotosid ning portreid, mis pärinesid senisest erifondist – tegemist oli ühe esimese sini-must-valge näitusega. Rahvusliku põhiaktsendiga näitus võeti nii arhivaaride kui ka avalikkuse poolt väga hästi vastu ja see oli märgiks, et aeg on küps ka EAÜ taasasutamiseks.

14. detsembril korraldati Tallinna Linnamuuseumis seoses näitusega arhiivikonverents, kus üks ettekannetest oli pühendatud EAÜ kunagisele tegevusele ja kutsus üles ühingu taasloomisele. Ettekannetele järgnenud läbirääkimiste käigus otsustatigi EAÜ taastada ja valiti selleks ettevalmistav komisjon. Komisjon alustas ühingu uue põhikirja väljatöötamist, lähtudes 1939. aastal kinnitatud põhikirjast. Teade ühingu taasloomise kavast ilmus kultuurilehes “Sirp ja Vasar” 10. veebruaril 1989. Samas ajalehenumbris avaldati ka kümne arhivaari ja ajaloolase ettepanekud Nõukogude võimu poolt katastroofilisse seisu viidud Eesti arhiivinduse olukorra parandamiseks, mille 19. punkt oli sõnastatud järgnevalt: “Taasluua Eesti Arhivaaride Ühing, mis koondaks kõiki, kes hoolitsevad Eesti arhiivivarade jõudmise eest tulevaste põlvedeni.” 

14. märtsil 1989 peeti Tallinna Kinomaja saalis EAÜ taasasutamise koosolek. Registreerunud osavõtjaid oli 86. Lisaks riiklike arhiivide töötajatele võtsid koosolekust osa raamatukoguhoidjad, Ajaloo Instituudi ja muuseumide töötajad, asutuste arhivaarid jt. Koosolekul arutati eelkõige ühingu põhikirja ja valiti tehtavate täienduste-paranduste sisseviimiseks redaktsioonikomisjon: Urmas Oolup (esimees), Eero Medijainen, Helve Kipper, Aita Parik, Peep Pillak ja Arnold Kotkas. Mõne punkti puhul kujunes arutelu päris pikaks ja elavaks, kuid lõpuks kinnitas taasasutamiskoosolek täiendatud ja parandatud põhikirja.

Sisseastumismaksu suuruseks määrati 3 rubla ja aastamaksuks 5 rubla. Ühingu esimeheks valiti Peep Pillak ja juhatusse Kalju Idvand, Liivi Uuet, Urmas Oolup, Aadu Must, Tiit Noormets ning Tiiu Oja. Revisjonikomisjoni valiti Aita Parik, Harald Raudi ja Pille Noodapera. Ühingu auliikmeteks valiti Voldemar Miller, Arnold Kotkas, Epp Siimo ja Hugo Salasoo. Uues põhikirjas seisis, et ühing loeb oma asutamisajaks 9. märtsi 1939 – siis oli ühing registreeritud vastavalt Eesti Vabariigi seadustele. Ühingu eesmärgiks seati arhiivinduse alal tegutsevate isikute kutsealaste, õiguslike, majanduslike ja muude huvide kaitse, kutseoskuste arendamine, dokumentide kogumisele, korrastamisele, säilitamisele ja kasutamisele kaasaaitamine, eestikeelse asjaajamise ja dokumentatsiooni arendamine ning kaitse, ajaloo ja arhiivinduse propageerimine.

Ühingu liikmeskond jagunes tegev-, au-, toetaja- ja välisliikmeteks. Erinevalt 1939. aasta põhikirjast loobuti ühingu jagamisest sektsioonideks, et mitte killustada arvuliselt niigi tagasihoidlikku liikmeskonda. Suuremat tähelepanu oli põhikirjas pööratud välissuhetele, kuna otsesidemete loomine teiste riikide arhiiviasutustega oli sel hetkel väga aktuaalne ja ühing pakkus selleks suurepärase võimaluse. Ka ühingu tegevuse finantseerimisvõimalused olid põhikirjas loetletud. Vastavalt tol ajal kehtinud korrale saadeti põhikiri registreerimiseks Eesti NSV Ministrite Nõukogule. Seal nõuti kooskõlastust Justiitsministeeriumiga. Justiitsministeerium nõudis omakorda kooskõlastust Kultuurikomitee, Välisministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Riigipangaga. Lõpuks saatis Ministrite Nõukogu põhikirja koos kõikide kooskõlastustega kinnitamiseks Arhiivide Peavalitsusele, kus 12. juunil 1989 toimunud kolleegiumi istungil EAÜ põhikiri kinnitati. EAÜ juhatus väljastas ühingu liikmeks astunutele eestiaegsed liikmekaardid – mingi ime läbi olid täiesti uued tühjad liikmekaardiraamatud Tallinna Linnarhiivis 1944. aasta märtsipommitamisel puhkenud tulekahjust pääsenud.

Alates oma esimestest koosolekutest arutas juhatus arhiiviseaduse koostamisega seonduvaid küsimusi. Arhiiviseadus oli ühingu tegevuses 10 aasta jooksul läbivaks teemaks. Esialgu oli väga tõsiselt üleval ka arhivaaride ettevalmistamine Tartu ülikoolis, millega arhiivid ei olnud rahul. Arhiivialast ettevalmistust anti liiga vähestele üliõpilastele ja needki ei püsinud tavaliselt arhiivis kaua. Leiti, et ülikoolis õpetati arhiividokumentides nägema eelkõige ajalooallikaid ja arhiivindust kui ajaloo abiteadust, mitte omaette tegevusvaldkonda. Kuna arhiivipraktika toimus põhiliselt vaid Tartus asuva Ajalooarhiivi baasil, siis puudus lõpetanutel ettevalmistus teistes arhiivides töötamiseks, kaasaegsest dokumentatsioonist ja asjaajamisest ei teatud suurt midagi. 20.-22. IX 1989 võttis EAÜ vastu Soome Arhiiviühingu 35 liikmelise delegatsiooni. See esimene vabanemise õhkkonnas toimunud kohtumine pani aluse edaspidistele tihedatele sidemetele kahe naabermaa arhiiviühingute vahel. 1989. aasta lõpuks oli EAÜ liikmete arv 42. 

1990. a. 15. veebruaril toimus EAÜ juhatuse laiendatud koosolek Eesti Ajalooarhiivi ruumes, kus arutati põhiküsimusena arhivaaride ettevalmistamise parandamist Tartu Ülikoolis. Jätkuvalt oli teemaks ka arhiiviseadus.

19.-20. IX korraldas EAÜ Tartus II Eesti Arhivaaride Päevad. Esimesed päevad olid toimunud samas rohkem kui viiskümmend aastat tagasi – septembris 1938. Seekord oli osavõtjaid ligi 100, sealhulgas külalised Soomest (Markku Leppänen Soome Riigiarhiivist ja Soome Rahvusooperi arhivaar Heikki Jauhiainen), Rootsist (Lars Ericson Rootsi Sõjaarhiivist ja Gotlandi maakonnaarhivaar Sten Körner), Saksamaalt (Saksa Idaalade Kultuuri ja Ajaloo Liiduinstituudi direktor ja Balti Ajaloo Komisjoni juhatuse liige Michael Garleff), samuti Lätist, Leedust ja Valgevenest. Kahe päeva jooksul kuulati mitmeid ettekandeid, tutvuti Ajalooarhiiviga ja Tartu ülikooli raamatukoguga. Ühingu liikmete arv oli selleks ajaks kasvanud 51-ni.

31. X arutati Eesti arhiivinduse juhtidega laiendatud juhatuse koosolekul jälle arhiiviseaduse projekti, mille viimase variandiga ühingu juhatus ei olnud rahul, kuna sinna ei olnud sisse viidud olulisi tehtud täiendusi ja parandusi. 13.-14. XI peeti Helsingis esimene Eesti-Soome arhiiviseminar, kus osales 17 EAÜ liiget, neist viis esinesid soomekeelsete Eesti arhiivindust tutvustavate ettekannetega, Soome poolt oli seminarist osavõtjaid kakskümmend kaheksa. 29.-30. XI korraldas Stockholmis asuv Balti Arhiiv koos Rootsi Riigiarhiiviga Balti Arhiivi Päevad, kuhu kutsuti osalema 3 EAÜ juhatuse liiget – Tiiu Oja, Urmas Oolup ja Peep Pillak. Eestist osalesid üritusel veel Peeter Olesk, Imbi Kannike, Janika Kronberg ja Katrin Raid. See oli esimeseks ulatuslikuks kodu- ja välis-eesti arhivaaride töiseks kohtumiseks. 

1990. a. EAÜ aastakoosolek peeti 19. detsembril Riigiarhiivi saalis. Leiti, et arhivaaride päevi oleks optimaalne pidada iga kolme aasta tagant. Harald Raudi leidis, et eelkõige peaksid välisarhiividega tutvuma lihtarhivaarid, mitte ainult juhtkond ja arhiivid peaksid leidma võimalusi ühingu finantsiliseks toetamiseks. Kalju Idvand arvas, et ühingu tegevus ei olnud nii aktiivne kui oleks võinud eeldada Noorte Arhivistide Nõukogu tegevuse põhjal. Ärevust tekitas kontakti puudumine Tartu Ülikooliga seoses arhivaaride ettevalmistamisega. Kalju Idvand leidis, et ühing peaks rohkem seisma arhiivide huvide eest ja tegutsema kui ametiühing. Indrek Jürjo Ajaloo Instituudist tegi ettepaneku EAÜ ja instituudi vastastiku kasuliku koostöö arendamiseks teadustöös ja arhivaalide kopeerimisel. Leiti, et ühing vajaks oma väljaannet ja liikmeskonda tuleks laiendada. Selleks ajaks oli avatud ühingu pangaarve Sotsiaalpangas. Ühingus oli liikmeid 65 (4 auliiget, 3 toetajaliiget, 7 välisliiget ja 51 tegevliiget). Auliikmeks valiti Balti Arhiivi juhatuse esimees Kalju Lepik. Liikmemaksu suuruseks määrati 10 rubla. 1991. a. oktoobris käis Rootsis 4-liikmeline Eesti juhtivate arhivaaride delegatsioon (sh 3 EAÜ juhatuse liiget), kus tutvustati sealsetes arhiiviasutustes Eesti arhiivide probleeme ja peeti läbirääkimisi Eesti-Rootsi edasiseks arhiivialaseks koostööks. 

1992. a. 23. jaanuaril peeti EAÜ aastakoosolek Riigiarhiivis. Nenditi, et teatiste väljastamise buum arhiivides on surunud tahaplaanile kõik muu, sealhulgas ka EAÜ tegevuse. Tõnu Viilip Riigiarhiivist pidas ettekande Eesti Rahvusfondist Rootsis, mille arhiivi ta oli eelneval suvel korrastanud. Kalju Idvand tutvustas automatiseeritud infosüsteemi loomist Pärnu Linnaarhiivis. Urmas Oolup rääkis Eesti ja Rootsi arhiivide koostööperspektiividest. 1992. a. I poolaasta liikmemaksu suuruseks määrati 15 rubla. 1993. a. 3. veebruaril peeti EAÜ aastakoosolek Tallinna Linnaarhiivis. Ühingu nimekirjas oli 64 liiget, neist tegevliikmeid 51, toetajaliikmeid 3, välisliikmeid 6 ja 3 auliiget. Kuulati ettekandeid Lakewoodis asuvast Eesti Arhiivist Ühendriikides ja Eesti Keskarhiivist Kanadas (Peep Pillak) ning Eesti Ajaloomuuseumi arhiivkogust (Indrek Jürjo).

Võeti kokku senise tegevuse tulemused. Olav Kruus seadis kahtluse alla ühingu tegevuse mõttekuse, kuna palju plaanitsetust ei ole suudetud ellu viia (teadustööde konkurss, väljaanne, suvelaagrid jne.) ja soovitas ühinemist museoloogide ühinguga. Juhatuse liige Liivi Uuet tõi kesise tegevuse põhjenduseks üleüldised rasked majanduslikud olud ja ebainimliku töökoormuse arhiivides. Vastavalt põhikirjale valiti kolme aasta tagant ühingu uus juhatus ja revisjonikomisjon. Uude juhatusse valiti Liivi Uuet, Kalju Idvand, Valdur Ohmann (esimees), Tiit Arumäe, Aita Parik, Indrek Jürjo ja Jüri Titov. Revisjonikomisjoni valiti Harald Raudi, Pille Noodapera ja Urmas Oolup. Liikmemaksu suuruseks kinnitati 1992. a. teise poole eest 5 krooni, 1993. a. eest 15 krooni ja sisseastumismaksuks 5 krooni. Enne rahareformi oli ühingu hoiuarvel 3000 rubla, mis vahetati ümber 300 krooniks. 

1993. aasta maikuus peeti III Eesti Arhivaaride Päevad. Need algasid 25. mail Stockholmis, kus oli võimalik tutvuda Rootsi Riigiarhiivi, Kuningliku Sõjaarhiivi ja Stockholmi Linnaarhiiviga, muidugi ka Balti Arhiiviga. Eestist sõitis Stockholmi 5 ühingu liiget – Valdur Ohmann, Jüri Titov, Helge Porila, Virve Kuusemets ja Liivi Uuet. Koos teiste osavõtjatega 26. mai õhtul laevaga Eestisse tagasi sõites oli võimalus arutada arhiivinduse probleemide üle ja 27. mail jätkus üritus juba ettekandekoosolekuga Tallinna Kinomaja saalis. Osavõtjate arv oli kokku 86. Väljaspool Eestit oli saabunud 18 külalist, põhiliselt Rootsist (Sten Körner – Maakonnaarhiiv Visbys, Kari Tarkiainen, Eha Tohver – Riksarkivet, Kalju Lepik, Asta Lepik, Jorma v. Wirén, Aleksander Terras, Helga Einpaul, Helmut Einpaul, Otto Reinson, Arnold Priuhka – Balti Arhiiv), aga ka Soomest (Sirkka Syrjö, Veli-Matti Syrjö – Sotaarkisto, Pirkko Rastas, Raimo Pohjola, Markku Leppänen – Valtioarkisto, Marjo Mela -Espoo linnamuuseum) ja Kanadast (Martin Ahermaa – Eesti Keskarhiiv Kanadas ja Ontario Council of Archives). Liivi Uuet rääkis Eesti Vabariigi loomisajast pärinevatest vähemtuntud dokumentidest, Valdur Ohmann EKP ja Indrek Jürjo KGB dokumentidest. Olav Kruus tutvustas Eesti ainelisi filmidokumente teiste maade hoidlates.

Konverentsi teine osa oli pühendatud Eesti arhiividele väljaspool Eestit: Balti Arhiivi tutvustas Kalju Lepik, Eesti Keskarhiivi Kanadas Martin Ahermaa ja Eesti Arhiivi Ühendriikides Peep Pillak. Oma teksti Eesti Arhiivist Austraaliast jättis ettelugemiseks Inno Salasoo, kes ise pidi kahjuks varem Eestist lahkuma. Konverentsi lõpetas Eesti Vabariigi 75. aastapäevale pühendatud filmiprogramm. Õhtupoolikul oli võimalik tutvuda Riigiarhiivi ja Tallinna Linnaarhiiviga. Järgmisel päeval algas kahepäevane ringsõit Tartu, Viljandi ja Pärnu arhiivide ning teiste vaatamisväärsustega tutvumiseks.

 1994. a. 25. jaanuaril peeti EAÜ aastakoosolek Tallinna Linnaarhiivis. Ühingu nimekirjas oli 66 liiget, neist tegevliikmeid 54, toetajaliikmeid 3, välisliikmeid 7 ja 2 auliiget. Kuulati informatsiooni arhiiviseaduse ettevalmistamisest, mis kutsus esile elava diskussiooni. Võeti vastu muudatused ühingu põhikirjas ja juhatusele tehti ülesandeks ühing uuesti registreerida. Üles kerkis ühingu arhiivi korraldamise küsimus. Liikmemaksu suuruseks määrati 25 krooni. Möödus 55 aastat EAÜ loomisest, mida tähistati 9. märtsil ettekandekoosolekuga Riigiarhiivi saalis. Peep Pillak rääkis EAÜ tegevusest 1939-94, Lea Kõiv 1944. aasta märtsipommitamisest, Erich Kaup sõjavangilaagritest Eestis 1944-49 ja Aadu Must arhivaaride ettevalmistamisest Tartu Ülikoolis. Ettekandekoosolekule järgnenud vestlusringis koorus välja ettepanek pöörduda peaministri poole märgukirjaga, kus juhitaks tähelepanu probleemidele arhiivinduses. EAÜ juhatuse poolt peaminister Mart Laarile koostatud avalikus kirjas juhiti valitsuse tähelepanu olulistele probleemidele arhiivinduses, mis olid juba pikemat aega lahendamata ja tekitasid arhivaaride hulgas pingeid. Arhiivide töökoormus oli tohutult tõusnud nö. riikliku tellimuse tõttu omandireformi, erastamise, elatusrahade seaduse, kodakondsusseaduse jt. täitmisel, samas ei eraldatud riigieelarvest nende täitmiseks vajaminevaid summasid ja arhiivid kannatasid pideva alafinantseerimise all. Selline “sisemiste reservide” arvel töötamine oli kestnud juba aastaid ja arhivaaride entusiasm ammendumas. Kõik rohkearvulised ametlikud taotlused vabariigi valitsusele olid jäänud piisava tähelepanuta. Avalik kiri ilmus ajalehtedes ja aitas tunduvalt kaasa olukorra normaliseerumisele. 

18.-19. VIII korraldas EAÜ Kehtnas arhivaaride teabepäeva, kuhu kogunes 42 arhivaari. Päevakorras oli kolm ettekannet, millele järgnes väga emotsionaalne diskussioon, mis keskendus põhiliselt arhiivide alafinantseerimisest tulenevatele probleemidele. Eelarve nappusest tekkisid arhiividel küttevõlad, maksmata jäi rent, pooleli olid ehitused ja remont… . Muidugi tekitas pingeid ka arhivaaride madal palk. Teadmine, et riik on kuue aasta jooksul arhiive reformide läbiviimisel intensiivselt kasutanud, kuid pole omalt poolt arhivaaride tööd vääriliselt hinnanud, tekitas arhivaaride seas õigustatult meelepaha. Teabepäev aitas kindlasti kaasa pingete maandamisele ja ühiste seisukohtade kujundamisele edasiseks koostegevuseks erinevatel tasanditel. Arhiivide probleemidest koostati järjekordne kiri, mis seekord otsustati saata Rahandusministeeriumile, Riigikantseleile ja Riigikogu liikmetele. 

1995. a. 25. jaanuaril peeti EAÜ aastakoosolek Riigiarhiivis. Seda aastakoosolekut võib nimetada “ridade puhastamise koosolekuks” – ühingust arvati välja liikmed, kelle liikmemaks oli kolm või rohkem aastat tasumata. Võeti vastu juhatuse poolt tehtud parandused põhikirjas, mis lähtusid Vabariigi Valitsuse määrusest mittetulundusühingute registreerimise kohta. Liikmemaksu suurus seoti edaspidi vastavalt põhikirjale arhivaari keskmise palgaga (2,5% palgast), mis hetkel tähendas 40 krooni. 10. IV registreeriti EAÜ uue korra kohaselt Ettevõtete, Asutuste ja Organisatsioonide Registri Keskuses. Esialgu tekitas Registri keskuses vastuseisu põhikirja punkt, kus on öeldud: “Ühing loeb oma asutamisajaks 1939 .a. 9. märtsi”. Ilmselt kardeti, et EAÜ-l on tagasi nõutada tohutul hulgal kinnisvara. Küsimus lahenes tänu tolleaegse kultuuriministri Peeter Oleski toetusele ja faktile, et ühingusse kuulus Arnold Kotkas, kes oli ühingu juhatuses olnud ka enne ühingu likvideerimist 1940. detsembris. Registreerimine võimaldas ühingul avada taas oma pangaarve Ühispangas. 1.-2. VI korraldas EAÜ õppe- ja infopäevad Virumaal, mille käigus tutvuti Rakvere Maakonnaarhiiviga. Siis sõideti läbi Jõhvi Narva-Jõesuusse, kus ööbiti. Järgmisel päeval külastati Narvat, kus tutvuti põhjalikult Narva Linnaarhiiviga ja käidi Kuremäe kloostris. 

1996. a. 31. jaanuaril peeti EAÜ aastakoosolek Riigiarhiivis. Ühingusse kuulus 58 tegev-, 4 toetaja-, 5 välis- ja 2 auliiget, kokku 69 liiget. Juhatusse valiti Kalju Idvand (esimees), Arvo Pesti (laekur), Liivi Uuet (sekretär), Aita Parik (aseesimees), Peep Pillak, Priit Pirsko (aseesimees) ja Virve Kuusemets. Revisjonikomisjoni valiti Jüri Titov, Elga Kallas ja Valdur Ohmann. Aastamaksuks kinnitati 45 krooni.

31. VII – 2. VIII korraldas EAÜ huvireisi Hiiumaale. 1997. a. 12. veebruaril peeti EAÜ aastakoosolek Tallinna Linnaarhiivis. Voldemar Miller kutsus arhivaare üles aktiivsemale tegutsemisele: “Kahju, et ühing on nii väike ja jõuetu. Varem oli Arhivaaride Ühingusse kuulumine auasi, liikmeid oli ka asutusearhivaaride hulgast.” Ta tõi eeskujuks raamatukoguhoidjate ühingu, milles on 80 % raamatukoguhoidjatest, ja arvas, et arhivaaride ühing peaks olema rohkem kutseühingu moodi. Pikalt ja laialt arutati ühingu passiivsuse üle, nagu viimaste aastate vältel ikka kombeks. H. Matsi tõstatas küsimuse, miks ikkagi puudub arhiiviseadus ja kas see on kellelegi kasulik? Arhiiviseadusega on tegeldud alates 1989. aastast, kuid seitsme aasta jooksul ei ole suudetud seda ikka veel valmis teha. Arutleti arhivaaride päevade korraldamist Põlvas, ühingu häälekandja väljaandmise võimalusi, ühingu ürituste finantseerimist. Aasta liikmemaksuks kinnitati 45 krooni.

 29.-30. V peeti Põlvamaal Valgemetsas IV arhivaaride päevad, kus osales ligi 70 arhivaari, nende hulgas ka külalised Lätist ja Soomest. Esimesel päeval toimus konverents, kus arhiivinduse aktuaalsetest probleemidest rääkisid Jaak Rand, Aimar Altosaar, Voldemar Miller, Kalju Idvand, Arvo Pesti ja Helve Matsi. Teisel päeval tutvuti Põlva maakonnaarhiiviga ja toimus ringsõit mööda Põlvamaad. 

1998. a. 4. märtsil peeti EAÜ aastakoosolek Riigiarhiivi saalis. Arutluse all olid jälle nn. surnud hinged ühingus, kes on küll nimekirjas, kuid ei võta osa üritustest ja on aastaid jätnud liikmemaksu tasumata. Otsustati võlglastele teated välja saata ja nendele mittereageerimisel nad nimekirjast kustutada. Arvo Pesti ja Ott Raun tutvustasid kavandatavat ajaloolis-arhiivinduslikku väljaannet ja arvasid, et selle väljaandmisel peaks osalema kindlasti ka ühing. Kalju Idvand rääkis plaanitsetavast Eesti-Soome arhiiviseminarist. Liivi Uuet juhtis tähelepanu sellele, et järgmisel kevadel möödub 60 aastat ühingu asutamisest ja 10 aastat taasasutamisest. Liikmemaksu suuruseks määrati 45 krooni. Ühingu nimekirjas oli 70 liiget. Tavapärase juhatuse tegevuse ülevaate lõpetas esimees Kalju Idvand mõtlemapanevate lausetega: “Ühing tekkis opositsioonilise liikumisena. Sellest pärandist pole me senini suutnud lahti saada. Opositsioon võib olla ka konstruktiivne ning edasiviiv. Seda võimalust pole täiel määral kasutanud ei ühingusse kuuluvad ega ka mittekuuluvad arhivaarid. Tuleb kahjuks märkida, et enamik viimasel ajal arhiividesse tööle tulnud inimesi pole pidanud vajalikuks ühinguga liituda. Seega võib juba tekkida küsimus ühingu esinduslikkusest. Opositsioonikartus ja inimlikud vastuolud on arvatavasti peamisteks põhjusteks, mis on takistanud aktiivsemat tegevust. Hoiatavaks märgiks ühingule tuleb pidada ka ühingu esindaja Arhiivinõukogu liikmete hulgast välja jätmist praegu arutatavas arhiiviseaduse eelnõus.” 

29.-31. VII korraldas EAÜ kolme saare tuuri. Esimesel päeval tehti ringsõit mööda Muhu- ja Saaremaa vaatamisväärsusi, teisel päeval käidi Abrukal. Kolmandal päeval alustati tagasisõitu, külastades teele jäävaid vaatamisväärsusi. 27.-28. VIII toimus Eesti Haldusjuhtide Instituudis Eesti-Soome arhiiviseminar. Osavõtjaid oli kokku 111, nendest 36 Soomest. Seminarile järgnes külalistele korraldatud ringsõit marssruudil Tallinn-Viljandi-Pärnu-Märjamaa-Tallinn, kus külastati kohalikke arhiive. Kuna üritus oli menukas, siis otsustati seda korrata jatkoseminaarina 28.-29. X: ettekanded olid samad, mis põhiseminarilgi, aga publikuks asutuste arhivaarid ehk asjaajajad.1998. a. 1. detsembril esitleti Riigiarhiivi saalis EAÜ egiidi all ilmunud ajalookultuuri ajakirja “Tuna” esimest numbrit, mis edaspidi on ilmunud regulaarselt kord kvartalis. 

1999. a. 4. veebruaril peeti EAÜ aastakoosolek Rahvusarhiivi Maneeži tänava saalis. Tavapärase juhatuse aruande esitas esimehe puudumisel seekord ühingu sekretär Liivi Uuet. Ta ütles: “Arhivaaride Ühingut oleks vaja mitte opositsioonina, vaid tasakaalustava tegurina ametlikele struktuuridele ametnike organiseerimisel, nende ühendamisel mitteformaalselt, mitte rangelt alluvuse järgi. Arhiivi juhid käivad koos, kohtuvad teiste maade arhiivide juhtidega. Alluvateni ei jõua informatsiooni isegi kokkusaamiste sisust. Ühing aitaks kaasa igal tasemel kontaktide loomisele. Eestile aitaks ühest Arhivaaride Ühingust. Kui leitakse, et nimetatud ühing ei toimi, oleks mõttekas selle ühingu ülevõtmine uute aktiivsete liikmete poolt, teguvõimsa juhatuse liikmete valimine. 1939. aastal asutatud Arhivaaride Ühingu õigusjärglast saab olla vaid üks.” Kuna arhivaaride töökohad uues Rahvusarhiivi struktuuris ei olnud veel selgunud, otsustati uue juhatuse ja revisjonikomisjoni valimised edasi lükata ja senise juhatuse volitusi niikaua pikendada. Uus peakoosolek otsustati kokku kutsuda pärast ühingu juubeli tähistamist, kuid enne 1. maid. Siis otsustati kinnitada ka liikmemaksu suurus. EAÜ aastapäeva tähistamiseks valiti senisele juhatusele toeks eritoimkond koosseisus Valdur Ohmann, Urmas Oolup, Ivi Tomingas ja Aet Tõnissoo. Suvine väljasõit otsustati korraldada Lätti. EAÜ kahte juubeliüritust – 60 aastat asutamisest ja 10 aastat taasasutamisest – tähistati 26. märtsil Tallinna Linnaarhiivis. Kavas oli põhiettekanne ühingu tegevusest läbi aegade, millele järgnesid sõnavõtud ja pidulik osa. Üritusest võtsid osa kolleegid Soomest, Lätist ja Leedust. Tervituskirjad saabusid Saksamaa ja Rootsi arhiiviühingutelt. Avatud oli väike arhiivitarvete mess, kus firmad tutvustavad oma toodangut: arhiiviriiuleid, arhiivikarpe, bürootehnikat ja -tarbeid jms.  

Peep Pillak   

Eesti Arhivaaride Ühing 70 aastal 2009

Eesti Arhivaaride Ühing tähistas oma 70. aastapäeva 13. novembril Tartus Ajalooarhiivis konverentsiga „Arhivaar muutuvas ajas“. Sellise teema valiku tingis asjaolu, et juba aastaid räägitakse ainiti elektroonilistest dokumentidest ja kõigest sellega seonduvast, kuid arhivaari oluline roll on jäänud tahaplaanile. Kohale tulnuid, keda oli seitsmekümne ringis, tervitasid Ajalooarhiivi direktor Indrek Kuubenja Eesti Arhivaaride Ühingu esimees Margus Maiste.

Riigiarhivaar Priit Pirsko avaettekande teemaks oli „Arhivaar päri- ja vastuvoolus“. Ta arvas, et muutuvas ajas peab muutuma ka arhivaar. Põnev oleks ette näha, mis on muutunud, kui ühing tähistab 30 aasta pärast oma 100. aastapäeva. Sellise ennustuse võtsid ette Kanada arhivaarid 1972. aastal ja nüüd on tagantjärele huvitav vaadata, mis täppi läks. Kõige raskem on ette aimata tehnoloogilisi uuendusi, sest see valdkond areneb väga kiire tempoga. Nii nagu nähti kanadalaste ennustuses ette Rahvusarhiivi ja -raamatukogu liitumist, mis teostus tegelikkuses küll alles 2004. aastal, võime seda ka Eestis prognoosida. Vaevalt on loota uute hoonete ehitamist. On selge, et arhivaaridel pole mõtet hakata vastuvoolu ujuma, seda tuleks ikka pärivoolu teha. Tulevik on täis väljakutseid, millega arhivaarid peavad hakkama saama. Endine riigiarhivaar ja praegu eraarhiivi juhtiv Jaak Rand leidis ettekandes „Arhivaari ametist arhivaari pilgu läbi“, et arhivaari amet on hea amet. Peale ülikooli ei tundunud see nii kindel olevat, äratundmine olevat tulnud hoopis hiljem. Tänapäeva arhivaari professionaalsus ei põhine keskaegsel diplomaatikal, vaid kaasaegse asjaajamissüsteemi ja dokumendihalduse tundmisel. Arhivaari ei oota uued väljakutsed mitte tulevikus, vaid juba siin ja praegu.

Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia dokumendihalduse lektor Veiko Berendsen arvas oma ettekandes „Dokumendihaldur muutuvas ajas“, et dokumendihaldur on saanud Eestis levinud erialaks, mida õpetatakse Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Eesti vajab ligikaudu 800-t dokumendihaldurit ja seega on aastas keskmiselt kolmekümne kahe selle eriala spetsialisti väljalase päris paras. Arhiivinduse õppetooli professor Aadu Must jätkas arhivaaride koolitamise teemaga Tartu Ülikoolis, kus küll õpetatakse arhiivindust, kuid ei koolitata arhivaare. Ajaloolase ettevalmistuse üks osa, kas suurem või väiksem, on arhiivindus. Kavas on luua Tartu Ülikooli infokorralduse ja arhiivinduse instituut, mis loodetavalt võimaldab tõsta õpetamise taset.

Kuigi Rahvusarhiiv ja Tallinna Linnaarhiiv toetasid Eesti Arhivaaride Ühingu juubeliürituse läbiviimist, ei olnud majandussurutise olukorras võimalik kutsuda palju, kaugeid ja kõrgeid külalisi – piirduti vaid lähinaabritest kolleegidega. Läti arhivaaride nimel võttis konverentsil sõna nende ühingu esimehe asetäitja Gatis Karlsons, kes inglise keeles tutvustas olukorda Läti arhiivinduses, mis, nagu kogu riikki, on langenud kriisiolukorda. 2008. aasta eelarvest on järgmiseks, 2010. aastaks ette näha vaid 40 – 50 %. Eelkõige tuleb tagada, et dokumendid säiliksid. Teisena on tähtis, et kodanikud saaksid arhiividest vajalikku infot oma õiguste tagamiseks. Siis tuleb alles kõik muu. Erasektori roll arhiiviteenuste pakkumisel tõuseb. Kui Läti Rahvusarhiivis oli 2008. aastal ligikaudu 700 arhivaari, siis tõenäoliselt langeb nende arv 2010. aastal umbes 420 kanti. 2010. aastal peaks Lätis jõustuma uus arhiiviseadus, mis on paljuski tehtud Eesti arhiiviseaduse eeskujul. Praeguses kriisis ei tohi näha ainult negatiivseid külgi, vaid tuleb säilitada optimism. Kriis paneb inimesed tõsiselt mõtlema ja toimima kõige optimaalsemal viisil.

Soome kolleege esindas nii Soome kui ka Eesti arhivaaride ühingu auliikmeks valitud Raimo Pohjola, kes andis eesti keeles ülevaate maailma arhiivinduse viimaste aastakümnete trendidest, sealhulgas Soomes ja ka Eestis. Ta arvas, et on arhivaare, kes huvituvad dokumentide sünniprotsessist ja arhiivide moodustumisest ehk dokumendihaldusest ja teised, kes tunnevad huvi eelkõige ajaloolistest dokumentide ja arhiivide vastu. Ameerika Ühendriikides ongi need kaks erinevat professiooni: dokumendihaldur (records manager) ja arhivaar (archivist). Väikestes maades ei ole selline spetsialiseerumine alati võimalik ja otstarbekohane. Tänased arhivaarid ja dokumendihaldurid peavad mõlemad olema suutelised koostööks infotehnoloogidega. Üks tähtsamaid faktoreid arhivaari edukaks tööks on seadusandluses arhiiviasutustele antud tegutsemiskompetents ja nende koht avalikus teenistuses.

Konverentsi lõppedes avati Ajalooarhiivi fuajees Tiiu Oja koostatud arhiivinäitus „Kunst olla kutseoskustega. Gildide ja tsunftide dokumentidest“. Ajalooarhiiv oli välja pannud ka valiku dokumente I Eesti Arhivaaride Päevadest, sealhulgas päevade kava ja teesid, mille üheks olulisemaks punktiks oli Eesti Arhivaaride Ühingu ellukutsumine. Muidugi järgnes kõigele veel tähtpäeva vääriline meeleolukas koosviibimine.

Peep Pillak